Ma ei tea, kas keegi veel meie postitust loeb, aga selle kahe nädala jooksul, mis viimasest postitusest on möödunud, on meie Pääsusabade rühma akna juures laua peal toimunud rõõmsad muutused. Nii nagu looduseski, kus pika ja kannatliku ootamise krooniks on korraga toimunud ülihelikiirusel tärkamine ja külmast, kõledast raagus kevadest on korraga roheline õiteilus suviselt soe aeg saanud, on ka ärkamine, tärkamine, õidepuhkemine ning viljade paisumine meie hernetaimedeni jõudnud. Eelmise nädala esmaspäeval, peale emadepäeva, tabas meid rõõmus üllatus - meie leotamata "Erme" kandis üht õit ja ühest õiest hakkas hernekaunahakatis välja tulema. Nädala jooksul tuli sellele taimele õisi juurde ja ka kaunahakatisi lisandus. Tänase seisuga õitsevad meil nii leotatud kui ka leotamata "Erme" taimed ning ka üks leotatud "Valma" taim.
Pääsusabade hernetaimede iseärasuseks on see, et nad on tagasihoidlikud ja isepäised. Neid ei huvita au ega edukus. Nad on meie taimed, mis kasvavad meie rõõmuks ja toimetavad oma ajaarvamise järgi. Meie hernetaimed on meile õpetanud mida tähendab ootus, lootus, kannatlikus ja kui oluline on päike taimede kasvule ja arenemisele. Kuna meie hernetaimed on akna all kasvanud ja otsese päikese kätte jõudsid nad alles siis, kui nad olid paarkümmend cm pikaks kasvanud, omale eluvõimaluse välja võidelnud, siis sellest tulenevalt on nad ka ülalt poolt tugevamad ja lopsakamad. Nad ei turni mitte mööda võrku, mis neile toeks sai pandud, vaid teisel pool võrku - mööda akna klaaspinda ülespoole. Salapäraselt oma saladust vaid valitutega jagades. Ikka päikesele lähemale.Oleme Pääsusabadega lõikuspeo ootuses. Päikest meile kõigile!
